Nimi:
Ott

Vanus:
18

Kas teenid leiba joonistamisega (disainiga)?
Raali tagant pole veel kopikaid saand, pliiatsiga siia-sinna tuttavatele ikka portreekesi ja magamistoaikoonikesi sümboolse tasu eest sirgeldanud olen. Minu jaoks see loometöö rohkem iseendaga tegelemise ja enda isiksuse lahtimõtestamise asi, sissetulekuallikana nii tõsiselt veel käsitlenud pole, kardan, et asi omandab sestpeale halva maigu, kui tähtajad kaela hakkavad kukkuma, mis tellimustööde puhul tihtipeale juhtubki. Tulevikus muidugi täiesti reaalse elatusvahendina pintsleid-pliiatseid ette kujutan.

Kas oled joonistamist (üli)koolis õppinud?
Kuna olen siiamaani olnud paratamatult seotud provintsieluga, pole kunstikooli võimalust olnud. Osalt olen muidugi paljust ilma jäänud, kuid samas pole minusse juurdunud ka seda "lastekunstikooli" selgelt piiritletud proportsiooni- ja kompositsioonitaju. Seeläbi olen enda arust juskui võitnud. Ainus asi, millest puudu on olnud, on värviõpetus, millega alles hiljaaegu ise julgesin algust teha. Abituriendina tüürivad aga praegused ülikoolimõtted tahest-tahtmata Kunstiakadeemia poole.

Kas RodCoveri kasutajate valik sinu pildile, kui eelmise kuu parimale, on sulle üllatus?
On muidugi. Praegune periood loomingus kaldub just sinna perversuste poole, senine kriitika sellest seeriast tulnud piltide kohta on olnud ainult ebavlevad pilgud ja piinlikustundega vürtsitatud õlakehitused. Inimesed miskipärast ei taha uskuda, et nende kolbad on tegelikult täidetud just samasuguse materjaliga, mille mina oma peast välja joonistan. Meeldiv muidugi tõdeda, et Eesti noorte kunstnike hulgas nõnda positiivseid hindeid mu ideekesed pälvisid.

Kirjelda oma pildi valmismist.
Ideede tekkimine on üks paradoksaalne värk küll, ei tea ega tunneta isegi millal või kuidas mõni selline tekib. Eks ta see selle kõige iga päev omandatava rämpsaine värdjalik mutant ole, see minu idee. Massikultuur ju lüpsab meid halastamatult, ent minu puhul on selle lüpsi resultaat etteaimamatu ja teinekord huvitavgi. Tehnika valik pildi valmimise aegu suht kesine oli, enamus joonistusi mul nüüdsel ajal koolitunnis tekib, kuna kodus rohkem maalimisele rõhku püüan panna, seega tintekas ja pliiats - ainsad relvad, mida koolis kannan - selle sketsi lõid. Kollase paberi valik põhjendatav sellega, et see enda paksuse poolest vastupidavam näis ja koolitunnist tundi rünnates tavaline paljunduspaberileht muidu suht kortsutada saab.

Nii õuedaamid kui ka paljud su teised pildid on futuristlikud, miks just nii?
Nojah, tegelikult ei meeldi mulle ju üldse see suund, mille inimene on endale edasiseks arenemiseks valinud. Intellektuaalne progress, ma mõtlen, mis pigem näib regressina. Võimaluse korral elaksin sootuks erakuna kuskil saarel või mägimajakeses, ometigi pole ma mingi eriti antisotsiaalne tüüp. Eks see rultside ja heaoluühiskonnavärk üldse on mind ikka liig palju traumeerind. Isiksuséna sobiksin pigen kuskile kõrgrenessanssi, kui praegusesse. Minu looming siis mingi protest selle saasta vastu. Püüan ikka võimendada seda apokalüptilist võigast ja kõledat tulevikumaailma, millega selline mandumine lõpuks paratamatult lõppema peaks.

Millest saad inspiratsiooni?
Elust. Tuleb püüda deformeerida tegelikkust, mis tegelikult on suht kerge, sest kõik tavaline on väliskesta alla peidetud värd. Või isegi mitte peidetud, meile ei näi nad esmapilgul värdidena, kuna oleme selle keskel üles kasvanud. Vaid üks pilk värskelt sisserännanud tulnukana kõigele, üks objektiivne pilk ja on selge, kui sürreaalne meid ümbritsev mateeria on. Vaimuga on muidugi veel haigem värk, ent seletamine läheks pikaks. Suht abiks on olnud ka harvakogetavad narkokogemused ja muidu haiged unenäod. Päraststressised perioodid on ka viljakad.

Kas joonistad meeleldi ka muid teemasid, kui jah siis milliseid ja miks?
Portreed, aktid ja muud inimfiguuri kujutavad ðanrid on sümpaatsed. Eks viimasel ajal olengi tõsisemalt hakanud võtma seda kunstiasja, nüüd hüppelise arengu nimel seda klassikalisemat joont kah pisut harjutama peaks. Inimene visuaalse kujundina pakub muidugi ammust ajast suurt huvi, praegune rabelemine käibki selle nimel, et pärast täiusliku välise kujutamise omandamist inimese isiksust sinna sisse maalima hakata.

Millal joonistamisega alustasid?
Esimesed tööd kannavad aastaarvu 1998, enne seda polnud enda andest õieti teadlikki. Mulle enne seda joonistamine huvi ei pakkunud, lasteaias, mäletan ma, joonistasid pea kõik minust paremini. Ükspäev nooruse kiimalisuses võtsin mingi suvalise tibi pildi ja püüdsin maha joonistada, ja kurat, välja tuli! Eks ma pärast seda olin ikka õnnelik ka.

Kas kasutad joonistamiseks ka arvutit?
Suhteliselt vähe, kuna siiamaani endal tööjaam puudub. Mingeid selliseid ideid, mida käsitsi suht aega- ja vaevanõudev teostada oleks (näit. palju sarnaseid elemente) teen ikka arvutiga.

Kuigi enamus su pilte on pliiatsitega joonistatud, kas arvad, et arvuti aitab joonistamisele kaasa ja kas arvutiga on lihtsam joonistada kui käsitsi?
Joonistada arvutiga just lihtsam ei ole, iseasi on selle graafikalauaga, see oleks küll üks igavesti vahva vidin omandada. Maalimisega on asi teine, Photoshopis värvide segamine ja lõuendile kandmine on kindlasti lihtsam, a siis kaob kuidagi see vahetu suhtlemine maaliga. Mina arvan, et minu pildis on rohkem hinge, kui ta ei ole pelgalt elekter minu arvutis, vaid maagiline segu keemilistest ainetest, mis oleksid juskui tegelaste luu ja liha aseaineks.

Kas arvad, et hea arvutigraafika tegemiseks on vajalik joonistamise oskus?
Ei ole vajalik. Heaks maalikunstivaldamiseks pole samuti primaarne joonistamisoskus. Tehnika jääb alati tahaplaanile, kui kunstnik oskab ðokeerida temaatika ja väljandamisoskusega.

Millal oli sinu esimene kokkupuude arvutiga?
"Jukudega" sai kunagi koolieelikuna sõbra juures malet mängitud. Läänepärasemat PC-d katsusin mingi 12-13 aastaselt, selgi korral tundusid atraktiivsed eeskätt arvutimängud, sujuvalt läks asi üle b-kategooria kodulehtede soperdamisele ja sealt juba tõsisemale graafikale. Muusika on ka üks elu suhkur ja sool, mida jõudumööda meie sajandi imemasinaga meisterdada püüan.

Kui palju aega nädalas veedad joonistades?
Raske öelda, on aegu, mil ma üldse ei joonista, teinekord aga teen mitu päeva koolist poppi, et mõni pilt ära lõpetada. Minu puhul kehtib reegel, et kui ühe hooga asja valmis ei tee, siis teema ammendab end ja asi jääb soiku.

Lemmikvärv(id).
ee.. Hetkel justkui see Picasso helesinine periood. Unenäoliselt hägused ja kerged toonid meeldivad. Värvid, läbi mille saab "hingata". Üldiselt olen värvidemaailmas kui Alice imedemaal, suht roheline veel selles vallas. Muide, jah, roheline on ka sümpaatne värv.